Mis on pikeerimine?

Pikeerimine on selline tore sõna, mida kõik aiakoolis käinud peavad oma sõnavaras elementaarseks. Päris algaja võib see aga korralikult segadsse ajada. Niigi napi info hulgas on seemnepakile kasvatusjuhendi juures kirjutatud, et vajadusel tuleb taimed pikeerida. Miks? Mida? Millal?

Kui me seemneid külvame, siis teeme seda enamasti väikeses külvikastis hajuskülvina. Ehk vaba käega seemneid mullapinnale puistates. Paljud seemned on nii imepeenikesed, et nende ükshaaval maha tippimine on inimsõrmele võimatu.

Selliseid seemneid vahest pillitakse või dražeeritakse. Seemnele pannakse lahustuvast materjalist pallike ümber, et seda oleks lihtsam haarata. Niimoodi saab seemneid külvata ühekaupa ja pikeerimine ei ole vajalik. Kõige tihedamini leiab tavapoodidest pillitud seemneid petuuniate hulgast. Selline seeme meenutab väetisegraanulit. Väärt sortide seemned on nii kallid, et neid ei raatsita pakki panna niipalju, et silmaga ka midagi näha oleks.

Seemnete külvamine puistatuna külvipotti on igati otstarbekas tegevus, sest seemnete idanemiseks on vaja mõnusat sooja kohta ja ega meil kodus väga palju ruumi ei ole, kus ükshaaval külvikassetti avadesse pikitud külve soojendada.

Kahjuks sellisesse ühiselamusse need noored taimed pikalt kasvama jääda ei saa. Need tuleb siiski ümber istutada igaüks omaette potti, kassetiavasse või hõredamalt kasti (pikeerkasti). Peale tärkamist on enamus taimi juba vastupidavamad ja sobivat kasvukohta on neile lihtsam leida.

Pikeerimine on tärganud taimede ümberistutamine koos juureotsa tagasinäpistamisega.

Juureotsa tagasinäpistamine soodustuab juurekava arengut. Samamoodi näpistatakse tagasi mõnede taimede ladvad, kui nad on u 10 cm kõrgused, et nad rohkem külgharusid kasvataksid.

Miks on pikeerimine vajalik?

Külvinõus on taimed liiga tihedalt. Neile jääb liiga vähe valgust, kui lehed hakkavad juba üksteist katma. Juured põimuvad oma vahel ja suuremaid taimi ümber istutades me vigastame neid liiga palju. Liiga tihedalt kooskasvavate taimede  keskel võivad hakata arenema mitmesugused taimehaigused.

Millal pikeerida?

Pikeeritakse idulehe faasis. Viimane aeg on, kui esimene pärislehe alge ennast näitama hakkab. Idulehed on need 1 või 2 (see oleneb taime liigist) esimest lehekest, mis taim mullast välja pistab. Nende keskelt kasvab välja esimene pärisleht. Idulehed ja päriselehd näevad alati erinevad välja.

Vajalikud töövahendid

  • Muld – kui külvimulla suhtes tasub olla väga valiv ja võtta vaid parem, siis peale pikeerimist võib juba natuke järelandmisi teha. Eelkõige mängib siin rolli rahaline poolt. Alati tasub võimalusel eelistada mineraalsemat kompostiga mulda. Aga kui kogused juba suuremad on, siis saab hakkama ka odavama turbasema alternatiiviga.
  • Potid – olenevalt kultuurist, aga 8×8 cm on täitsa paras. Siis ei vaja taimed enam ümber istutamist ehk potistamist. Võib kasutada ka külvikassette või pikeerkaste. Pikeerkasti istutatakse taimed ridadesse vähemalt 5×5 cm vahedega. Külvikassetti pannakse igasse avasse 1 taim. Erandiks on vahest vaid sinilobeelia, basiilik.
  • Pikeerimispulk – see on otsast terav pliiatsit meenutav pulgake. Sobibad ka kõik visuaalselt sarnased alternatiivid. Soovitav on see lihtsalt peale kasutamist või uue kultuuri juurde suundumist puhtaks pesta, et vältida võimalikku kahjustajate levikut. Sellega tehakse mulla sisse umbes taime juure sügavune auguke, sinna sisse pannakse taim. Istutatakse nii, et idulehed jäävad mullapinnale. Pulgakesega tihendatakse muld juure ümber uuesti.
  • Pihusti – noored taimed on veel vaid väga õrnalt pinnases ja vett neile valades võivad nad paigalt nihkuda. Esialgu on hea kasta pihustiga udutades.

Järgmine töö on  3-4 nädala möödudes potistamine. Seda just pikeerkasti või kassetti istutatud taimede puhul. Kõige parem märguanne on, kui lehed hakkavad juba üksteisega kokku puutuma, siis on taimede vahele rohkem õhku vaja.

Tasub tähele panna, et on taimi, mis ei talu pikeerimist ega armasta ümberistutamist. Nende juured on igasuguse häirimise suhtes tundlikud. Pretensioonikad on kurgid, kõrvitsad ja nende lähisugulased. Lilleherned ja teised liblikõielised teevad koostööd juuretel kasvavate mügarbakteritega ja neid ei tasu samuti häirida. Sellised kultuurid tasub kohe külvata ühe kaupa potti või kassetiavasse. Sobivad ka turbatabletid.

 

Selles artiklis mainitud tooted leiad siit