Juba mõni aasta tagasi avastasin enda jaoks basiilikute põneva maailma. See soojalembene taim on ikka mul suvisel ajal kasvuhoones oma mõnusat lõhna levitanud ja tomati kõrval võileiva peal laiutanud.
Kõige lihtsam viis basiilik endale kasvuhoonesse tuua on kevadel toidupoest üks potitäis osta, see paariks kolmeks pundiks jagada ja siis tomatite vahele maha istutada. Enamasti jääb mõistatuseks, mis sordiga on tegemist. Mõni aasta on maitse parem, teine kord nii väga ei vea.
Kui aga tahad kindel olla, mis sorti ja liiki kasvatad, siis tuleb ikkagi seemnekülv ise ette võtta.
Basiilikut on mõistlik külvata mitmes osas. Nüüd märtsi alguses võib julgelt juba esimese katsetuse teha. Valgusidanejad seemned külvatakse mulla pinnale. Toreda puhma saamiseks tasub 5-10 seemet ühte potti või külvikasseti avasse panna. Esimene saak tuleb ikka tubaselt aknalaualt. Kasvuhoonesse võib nende külmaõrnade taimedega minna alles maikuu teises pooles. Eks ikka tuleb aknast välja vaadata, mitte ainult kalendrit uskuda.
Seemned idanevad suhteliselt kiiresti. Juba 3-4 päevaga on tõusmed näha. Enamasti panen värsked külvid mõnulema sauna põrangaküttega põrandale, siis esimeste seemnete tärgates tuleb need kohe valguse kätte tuua. Muidu venivad taimed väga välja.
Kui külvasid seemned väikeste avadega külvikassetti, siis umbes kahe nädala pärast on nad piisavalt suured, et ümber istutada pottidesse. Aknalaual piisab 10 cm läbimõõduga potist.
Kastmisega ei tohi üle pingutada. Basiiliku juured ei tunne ennast hästi, kui nad on liigmärjas mullas. Kindlasti ei tohi alusel olla seisvat vett.
Saaki võid korjama hakata kohe, kui pärislehed ilmuvad. Kindlasti tahavad ladvad tagasi näpistada peale kolmandat lehepaari. Siis hakkab taim hargnema ja ei lähe nii kiiresti õitsema. Mida rohkem saaki korjad, seda värskem ja lopsakam taim on.
Üks põnev fakt veel: Basiilikut saab paljundada ka varrepistikutega. Ladvast lõigatakse 3-4 lehepaariga rohtsed võrsed. Alumised lehed eemaldatakse ja veeklaasis võtavad need paari nädalaga juured alla!
Kasvukoha suhtes on basiilikud valivad. Oma kodumaast tingituna armastavad nad sooja ja tuulevaikset kohta. Seetõttu ei pruug avamaal kasvatamine alati õnnestuda ja tasub parem kasvuhoones koht leida.
Basiiliku (Ocimum) perekonda kuulub 50–60 liiki, mille kodumaa on Aasia ja Aafrika troopikas ja lähistroopikas. Eestikeelne nimetus on antud 10-le liigile. Ja kui need kõrvuti panna, siis on igal ühel oma iseloomulik maitse ja väljanägemine.
Põnevamad neist, mida kodus kasvatada on:
Vürtsbasiilik (O. basilicum) on kõige enam levinud liik ja sure tõenäosusega saab toidupoest just selle. Populaarseim on sort ‘Genovese’. Sorti iseloomustavad suured, pehmed lehed ja pigem magusapoolne maitse. Sobib hästi värske tomatiga ja pesto valmistamiseks. Siia kuuluvad ka tumepunaste või lillade lehtedega suurelehelised sordid.
Kreeka basiilik (O. minimum) Väiksemad lehed annavad rohkem kuvmassi. See teeb antud liigist ühe parima pesto tooraine. Madala ja kompakste kasvu tõttu sobib hästi kasvatamiseks pottides. Maitses on iseloomulik kerge aniis.
Kaneelbasiilik (O. basilicum) Iseloomulik on vürtsikas kerge nelgi alatooniga kaneelilõhn. Taime tunneb ära tumelillade leheroodude ja noorte võrsete järgi. Mõnedes piirkondades on just see basiilikuliik hinnatud kaaslane friteeritud toitude juures.
Sidrunbasiilik (O. africanum) Sidruni lõhn ja maitse on nii lehtedel, kui õitel. Dekoratiivse lehestiku moodustavad heledad väiksemapoolsed lehed. Hinnatud kala- ja magustoitude juures, ning tee valmistamisel.
Püha ehk tai ehk tulsi basiilik (O. tenuiflorum) Just see liik on kultustaim Indias. Soliidse välimuse ja kasvukujuga puhma nelgilõhnalistest lehtedest saab maitsvat teed. Oluline koostisosa taipärastes roogades.