Sadat tõve raviv küüslauk kas meeldib, või tekitab vastumeelsust. On tõestatud, et mitmed head omadused on tal siiski olemas.
Suurimat saaki annab sügisl mulda pistetud taliküüslauk. Tema kasvuaeg on lihtsalt kõige pikem. Lõunapoolsetes riikides pannakse küüslauk maha jaanuaris või veebruari alguses ja saak koristatakse kesksuvel.
Suviküüslauguga võrreldes saame meie anda taliküüslaugule väikese kasvueelise, pannes küüned maha sügisel, enne püsivate külmade saabumist. Suviküüslauk pannakse maha aga aprillis, kui mullapind on aiatöödeks piisavalt soojenenud.
Temperatuur mängib küüslaugukasvatuse juures väga olulist rolli. Seega on õigeaegne mahapanek ja saagikoristus kriitilise tähtsusega. Iseenesest on tegemist suhteliselt külmakindla taimega, kes talvitub mullas päris hästi. Keeruline võib olla olukord, kus ilma lumeta maal langeb temperatuur alla -15*C. Sügisel tärganud tõusmed saavad hakkama kuni kuue külmakraadiga. Sügisese mahapanek peab toimuma umbes kuu enne püsivate külmade saabumist. Viimased kümmekond aastat on näidanud, et isegi detsembris ei ole maapind veel külmunud. Seega ei maksa enne oktoobrikuud kindlasti mitte küüslaugu mahapanekuga kiirustada. Selle kuu jooksul jõuavad mahapandud küüned korralikult juurduda, aga ehk veel ei tärka.
Kuni mahapanekuni ei tohiks küüsi liitsibulast lahti harutada, sest üksikud küüned on tundlikud läbikuivamise suhtes ja nende elujõud väheneb seetõttu kiiresti. Küüslauguküüned pannakse maha terav ots ülespoole sügisel 5-6 cm sügavusele, kevadel aga vaid 3-4 m sügavusele. Sobiv taimede vahe reas on 10 cm, talisortidel natuke rohkem, suvisortidel vähem. Kui küüned satuvad mulda külili või hoopis teravik allapoole, siis hoolimata sellest, et kõverad, aga taimed arenevad neist siiski, sest idu liigub valguse suunas.
