Üks esimesi kultuure, mille külviga saab alustada on vürtspaprika ehk tšilli. Kas õigem on öelda tšilli või paprika? Eestikeelsete taimenimede andmebaas näitab, et perekond Capsicumi puhul on tegemist siiski paprikatega. Nii teravad tšillid, kui leebed magus paprikad on looduses pärit ühest liigist Capsicum annuum L. ehk harilik paprika. Samasse liiki kuuluvad saagi maitse poolest väga erinevad sordirühmad.
Kes on kes?
Esimese terava elamuse saamiseks piisab, kui seada taldrikule Capsicum annuum Longum-rühma kuuluv paprika, keda eesti keeles saame kutsuda vürtspaprika (tšillipaprika). Karmimaks läheb asi Capsicum annuum Jalapeño-rühmas. Eriti teravaks lähevad elamused aga Cayenne- rühmas. Cayanne-rühma kuuluvaid sorte erisatakse vahest ka kibepaprika (Capsicum frutescens L.) nime all. Eesti keeles pakutud nimed on veel kirbik ja kajenni paprika. Väga suupäraselt need just ei kõla, aga Eesti Looduseuurijate Seltsi botaanika terminoloogia komisjon on just sellised nimekujud kirja pannud. Arusaam sordirühmadest ja liigitusest aitab paremini orienteeruda sortide seas seemnete valimisel. Maailmas on üle 4000 sordi.
Enam kui 8000 aastat vanad leiud Lõuna-Ameerikast näitavad, et see on üks vanimaid kultuure, mida inimene on teadlikult kasvatanud. Tšillid teeb eriliseks temas leiduvad kapsaitsinoidid. Neist kõige tuntum on kapsaitsiin. Oma olemuselt on see valuvaigisti. Välispidiselt kasutatakse seda plaastrites ja kreemides, mis on mõeldud artriidi ja lihasevalu leevendamiseks. Põhimõtteliselt katab üks aisting teise. Kapsaitsiin annab närviretseptoritele signaali, et neile tahetakse liiga teha. Need omakorda vastavad põletuslaadse aistinguga. Ehk on ometi organismil mõistust sellest suutäiest loobuda? Näiteks loomad tšillisid ei söö.
Tšillide teravuse määramiseks kasutatakse Scoville’i skaalat, mille mõõtühikuks on SHU. See põhineb kapsaitsinoidide (põletavata tunnet tekitavad keemilised ühendid) kontsentratsioonil. 1912. aastal välja töötatud meetodi aluseks oli katsealustel läbi viidud organoleptiline test. Põhimõtteliselt käis see nii, et määrati palju suhkrulahust kulub, et enam teravat maitset tunda ei oleks. Tänasel päeval kasutatakse tulisuse määramisel peamiselt laboriseadmeid. Saadud tulemused teisendatakse siiski kokkulepitud valemi alusel juba tuttavale skaalale. Kaubanduses kasutamiseks on skaalat lihtsustatud. Skaalal on vaid numbrid 1-10. Kõige madalam tulisuse väärtus on omistatud magusale paprikale ja kunagisel teravaimal sordil habanerol on hindeks 10. Sellest veel teravamaid sorte täiendatakse ühe või mitme + märgiga.
Tšilli kasvatamise juures on ideaalseks temperatuuriks 27-31*C. Öisel ajal mõne kraadi võrra vähem. Ära ei tohi unustada, et ligi pool taimest on mullas ja ka mulla temperatuur peab olema sama. Meie tavapärane aknalaud ei ole ilma lisapanuseta ideaalne tšilli taimede ettekasvatuseks või seemnete idandamiseks. Kontrollige termomeetriga – kui teil on toas 23-25*c sooja, siis aknalaual võib see olla kuni 10 kraadi madalam. Idandamisega on veel suhteliselt lihtne – kui on olemas põrandaküttega vannituba, siis sealsel pinnal saab külvid katta kilega ja sooja on neil piisavalt. Idanemiseks valgust ei ole vaja ja hämar ruum sobib hästi. Mõnedes aianduskauplustes on müügil ka spetsiaalne soojendusmatt, mis pannakse taimepottide alla ja see aitab hoida mulla temperatuuri. Edasi läheb juba keerulisemaks. Nii kui esimene idu mullast nina välja pistab on ka valgust vaja. Tšillid on väga suure valgusvajadusega. Taimelamp on siin asendamatu. Tegemist on spetsiaalse, taimedele sobiva valgusspektriga, mitte selle valgusega, mida inimsilm naudib. Veebruarikuisel aknalaual võib küll tunduda piisvalt valge, aga päev jääb liiga lühikeseks ja valgusintensiivsus langeb iga sentimeetriga, mis aknaklaasist kaugemale jääb. Korralik mitmekordne pakettaken võib juba ise kinni pidada ligi 1/3 taimele vajalikust valgusest. Tšilli taim vajab vähemalt 12h, veelparem, kui kuni 16h täisvalgust ööpäevas. Rohkem valgust tähendab tugevamat taimekasvu, rohkem õisi ja vilju. Päikesevalgus on alati teravam, kui ükski taimelamp. Kui taimed on valmis välja kasvuhoonesse kolima, siis tuleb neid lasta intensiivsema valgusega harjuda.
Seemne külvil tasub olla hästi puhas ja hoolas. Paprikad on väga vastuvõtlikud tõusmepõletikule. Oluline on, et kasutatav substraat on haigustevaba. Võimaluse korral ka termiliselt töödeldud. Külvinõud ja istutuspotid tuleb kindlasti korralikult pesta ja desinfitseerida.
Üldiselt tšillidel väga palju kahjustaid ei ole. Silmad tasub lahti hoida kedriklesta suhtes. Õnneks ei meeldi lestale kõrge õhuniiskus. Paprikale jälle meeldib. Siin saab kasvutingimustega reguleerida kahjuri arvukust.
Tegelikult on paprikad väga pikaealised taimed. Õige soojus ja valgusrežiimiga võivad nad saaki anda aastaid. Peale saagikoristust on hea taimi tagasi lõigata, kergelt kärpida. Uued võrsed hakkavad kiiresti arenema. Võib teha ka päris tugeva tagasilõikuse, aga siis tuleb mõnda aega kastmisega piiri pidada.
Teksti autor Aediku Aednik
