Selleks, et oma vaenlasest jagu saab peab teda hästi tundma. Teadma tema maitse eelistusi toidu ja pesapaiga valikul ning mõistma kuidas tema elukaar kujuneb. Kui hispaania teetigu ei segata ning keskkond on soodne, siis on need kogumikud väga ühtlase kujuga. Munad on kergelt üksteise külge kleepinud, piimjat tooni valkjad. Üksikuid mune esineb väga harva ja siis on ka ikkagi tegemist kogumiku lähedal oleva nö esimeste või viimaste munadega.
Üks teetigu võib oma 10-15 cm kehapikkuse juures ööpäevas vähemalt 5 meetrise rännaku ette võtta, samal ajal tee peal agaralt mune laiali puistates. Neile meeldib rohkem tegutseda varjulises kohas olevas kõdukihis, kus on piisavalt niiskust, õhku ja soojust. Suvisel ajal on hispaanlased seetõttu rohkem öise eluviisiga. Päevasel ajal võib neid kohata vaid vihmase ilmaga, kui niiskust on rohkem ja liikumine libedam.
Eriti hästi tunnevad nad ennast rikkalikult multšitud iluaedades, kus õhuliselt laotatud kooremultši vahel on mõnusad niisked koopaid munade peitmiseks ja sobiv keskkond noorte tigude arenguks. Munadest arenevad välja aplad nälkjad kõigest 4-5 nädalaga. Kuuenädalaselt on nad suguküpsed. Ja kogu ring hakkab otsast peale. Soodsa suve jooksul, kui on piisavalt sooja ja niiskust võib niimoodi aia vallutada mitu põlvkonda.
Kõiksugu püüniste ja peletusvahendite kõrval on kõige tõhusam meetod ikkagi nende kokku kogumine ja meelispesapaikade pidev kontrollimine. Ehk elu tuleb kutsumata külalistel võimalikult ebamugavaks teha.
Kui muidu on lehtede riisumise ja taimepealsete sügisese äralõikamise koha pealt vastakaid arvamusi, siis piirkonnas, mille on vallutanud võõrnälkjad on filigraanne puhtus esimesel kohal. Ja tigudest tuleb olla kavalam!
Nende meelispeidukohad on suuremate põõsaste või püsilillede varte vahel. Talve eelselt võivad nad muneda kuni 30 cm sügavusele kõdukihi sisse. Munadele saab saatuslikuks umbes 5 külmakraadi, aga maapind tavaliselt nii sügavalt läbi ei külmu. Eriti hästi sobib neile, kui tegemist on lopsaka lehestikuga taimedega. Siis on kohevat ja soojaandvat lehematerjali eriti rikkalikult. Reeglina täiskasvanud isendid siiski talve üle ei ela. Meelispaigad on veel suured kõrreliste istutusalad, päevaliiliate puhmad, hostade alused – kõik kohad, kus
Kui nüüd aiast on kokku kogutud kõik puulehed ja lillevarred, siis alles algab ühe korraliku detektiivi töö. Nüüd tuleb üle käia kõik võimalikud peidukohad. Iga munako
gumiku üles leidmine tähendab, et niiviisi on kevadel oma 50 isendit vähem aiataimi ründamas. Piltlikult öeldes ei tohiks kivi kivi peale jääda. Sobivad leiukohad on peenarde äärde piirdeks pandud lahtised kivid, maas olevad lauajupid, lillpotid, mille põhja alla jääb mõnus õõnsus. Kasvõi see, kui näiteks aias olev dekoratiivne pada toetub kahele kivile, siis nende kivide alla võib hispaania teetigu olla peitnud oma munad. Ikka selleks, et järglastel oleks soe ja turvaline.
Üks tavalisemaid kohti, kus munakogumikke võib leida on mulda täis pottides juurepalli ja poti vahel. Seda saab lihtsalt kontrollida võttes tõstes taime korraks potist välja. Kui on teomunad – siis need on selgelt äratuntavad. Nii tuleks teha ka kõigi aiandist koju toodud istikutega. Esimene liigutus on taim potist välja koputada ja korralikult mullapalli inspekteerida. Nagu juba eelnevalt öeldud, siis iga üksik ümmargune, 2-3 mm läbimõõduga pallikene ei ole teomuna. Neid on ikka rohkemalt koos. Erinevas arengujärgus võivad olla munad väheke erinevat tooni.
Kui munad on kokku kogutud, siis tuleb nad omakorda kahjutuks muuta. Kõige lihtsam viis on need kas keeva veega üle valada või põletada. Sama kehtib ka täiskasvanud isendite kohta. Näiteks ainult labidaga pooleks löömisest või ainult peale astudes laiaks litsumisest ei piisa. Nii jäävad munad alles ja teopesakond võib ikka välja areneda. Peale astudes võime iseenesele teadmatult ka mune jalanõudega laiali kanda ja nii nende leviala veelgi suurendada.
Kogemus on näidanud, et mõne aasta sihipärase tööga on võimalik võõrnälkjate populatsioon omas aias kontrolli alla saada. Aga kuna nad on juba siin päris hästi kohanenud, siis ei saa see töö kunagi päris otsa. Tugevamalt saastunud piirkondades on oluline koostöö naabritega. Sihipärane töö eeldab regulaarset ja madala lõikusega muruniitmist, lõputut rohimist, kõplamist ja pidevalt maapinnal olevate asjade alla piilumist. Peale nobedate näppude ja terava silma ei ole koduaias väga palju võimalusi selle apla kahjuriga hakkama saamiseks.
Kersti
